“Saame olla üksteisele toeks”. Tänu EERO Lastefondi rahalise toetuse eest, saavad naised—kes on lahkunud tugikeskusest–abi iga kuuse toimetulekuga ja vaimse teraapiaga. See toetus on vôimaldanud neil osta oma lastele vajaduslikud ravimid, toitu, uued prillid, riided ja jalanōud.
Rääkisime Pärnu naistega läbi Zoom’i, et aru saada miks nad tugikeskusesse sattusid ja kuidas EERO saaks neid ja nende lapsi kōige paremini abistada. (Nimed on muudatud naiste identiteedi ja privaatsuse kaitsemiseks.) Juuli, Eha ja Anu on viie lapse emad ja Lindal on kaks last. Kõik elavad praegu iseseisvalt, kuid nende endine elu on raske meil ette kujutada.
“Ma saan riigi toetust iga lapse pealt 50 eurot kuus,” ütleb Juuli, “aga toidu ja elektrihinnad aina tôusevad, küttepuud on nüüd talve eel doppelt kallimad”. “Peab hakkama saama,”üteb *Eha, ”nii eelmise aasta koroona kriisiga ja nüüd hindade tōusuga.Tahame kōik täisväärtuslikku elu elada oma lastega. Raha on vähe, aga soovime, et lastel oleks vōimalik osa vōtta huviringidest, saada vahest uusi riideid ja jalanōusid nagu teised lapsed.”
“Laste enesehinnang on väga tähtis,” lisab Anu, “et nad kuuluksid teiste lastega sarnasesse hulka. Oleks tore kui nad saaksid ka arendada oma kitsamaid huvisid– osa vōtta kunstiringidest, keraamika/käsimaalimisest, spordist, vōi muusikakoolist.” Linda poeg oli koolis kiusatud oma tagasihoidliku riietuse tõttu, 10.aastaste poiste seas. Tänu EERO toetusele sai poisile firmamärkidega pusa, jope ja mütsi, mis muutus lapse elu märgatavalt paremaks. Nii lihtsate asjadega saab muuta lapse heaolu.
“Mina pidin ennast varjama oma mehest kui ma lahkusin kümne aastasest vägivaldsest suhtest,” seletab Eha. “ Minu mees isoleeris mind. Ei lubanud mul ja mu lastel ühiskonnaga suhelda. Lapsed olid minuga koos kodukoolis, kuna ma ei tohtinud käia tööl ega väljaspool kodu. Ainult sisseoste tohtisin teha, ja need ka ainult mehega.” Juuli proovis tugikeskusega pea kaks aastat kontakti vōtta, kuna tema ka ei saanud enam lastega kodus elada. Kartis, et jääb lastest ilma. “On raske teistel inimestel saada vägivaldsest elust aru, kuidas kōik on kontrollitud. Autot ei tohtinud kasutada, kolisime maale– inimestest eemale–ei tohtinud lastega üritustel ega pidudel käia. Mind sunniti aga tööle ja poodi, kuna mees ise ei töötanud. Olin nii isoleeritud, et mōtelsin eneselōpu peale.”
Anu elas väikeses maakohas, “koledas” vägivaldses suhtes 22 aastat. “ Minu mees kontrollis kōiki– majapidamist, riietumist, mis muusikat me võisime mängida või kuulata. Ei saanud tööl käia ja kaotasin kōik oma sōbrad.”
Linda põgenes öösel oma pojaga, jookstes mööda raudtee rööpaid. Kuigi kohus määras nii tütre kui poja emale, pole 4 aastat saanud tütart näha ega temaga telefoniga rääkida. Need naised tahtsid eriti rōhutada, et vägivaldsus ei ole ainult füüsiline isoleerimine, vaid see läheb sügavamale. Nende järgi on see teise inimese elu piiramine, keelamine– inimese ōōnestamine.
Naised kōik mainisid kuidas tugikeskuse kriisiteraapia ja pereteraapia on neid ja nende lapsi aidanud. Alguses said isikliku teraapiat aga kōige rohkem aitas neid grupiteraapia, milles mōned neist ikka osalevad. “Terapist vōi psühholoog peab teadma mis on vägivald,” ütleb Juuli, “ja et grupitoetus on naistele ja nende lastele oluline. Meil on olnud sarnased kogemused. Anname üksteisele toetust ja idee, et saame hakkama!” Eha nōustub: “ Grupiteraapia aitas minul aru saada et ma ei ole süüdi, ja ma ei ole üksi! Õppisin tundma enesekindlust ja iseseisvust.”
Kokkuvōttes, ütlevad need Eesti naised, et neil ei ole enam hirmu ja häbi rääkida oma eludest. Naiste tugikeskuse ja EERO Lastefondi annetajate rahaline abi aitab neid– ja teisi emasid ja lapsi kes on sattunud raskustesse ja vaesusesse– igapäevaste vajadustega, ja vaimse, pere, grupi ja loovteraapiaga. Nad ei ole enam üksi ja läbi oma kogemuste ja teadmiste, saavad nüüd aidata teisi naisi ja lapsi kes on sattunud sarnastesses olukordadesse.